Enzimäine Moisein kirju 34

34
Dinua huijatah da Siheman linnu hävitetäh
1Dina, Juakoin da Liijan tytär, lähti sen muan tyttölöin luo. 2Sihem, hivviläzen sen muan valdumiehen Emmoran poigu, nägi Dinan, tabai händy da vägeh pidi hänen. 3Häi rubei suvaiččemah Dinua, sydämel paloi häneh, sanoi hänele hyvii sanoi, 4a Emmorale, omale tuatale sanoi: «Ota tämä tyttö minule mučoikse!» 5Juakoi tiijusti sen, gu Emmoran poigu huigai hänen tyttären Dinan. Sil aijal poijat oldih lambahii paimendamas pellos. Juakoi heijän tulendassah oli vaikkani.
6Emmor, Siheman tuatto tuli Juakoin luo paginale. 7Juakoin poijat tuldih pellolpäi, konzu kuultih, midä tapahtui kois. Hyö pahelduttih da tabavuttih, sikse gu huigien luadii häi Izrail՚ale, gu magai Juakoin tyttärenke, a nenga ei pidänys ruadua. 8Emmor rubei pagizemah da sanoi: «Sihem, minun poigu, mieldyi teijän tyttäreh. Andakkua händy Sihemale mučoikse! 9Myö roimmokseh omahizet, työ rubietto andamah omii tyttärii meile mučoikse da ottamah meijän tyttärii teijän poijile mučoikse. 10Eläkkiä yhtes meijänke, meijän mua on [suuri] teijän ies, jiägiä elämäh, teile on oma valdu liikkuo, pidiä muadu omannu.» 11Iče Sihem nenga sanoi Dinan tuatale da vellile: «Olgua moizet hyvät, minä annan kai, midä työ tahtotto. 12Pangua kaikis suurin hindu da lahjat – minä annan kai, midä sanotto. Vai andakkua minule tyttö mučoikse.»
13Juakoin poijat piätettih muanittua Sihemua da hänen tuattua Emmorua, sikse gu Sihem huigai Dinan, sizären heijän, i vastattih heile. 14Nenga sanottih [Simeon da Leevii, Dinan vellet, Liijan poijat]: «Myö emmo voi sidä luadie, andua omua sizärdy ristikanzale, kudai on ymbärileikkuamatoi, se on meile suuri huigei. 15Vai sit myö luajimmokseh teijänke [i rubiemmo elämäh teijän luo], gu työ roinnettokseh kui myö, gu teilgi roittaneh ymbärileikatut kai miespuolizet rahvas. 16Myö rubiemmo andamah teile miehele meijän tyttärii i rubiemmo ottamah meile miehele teijän tyttärii, rubiemmo elämäh teijänke i roimmokseh teijänke yksi rahvas. 17A ku työ etto kuulle meidy da etto ymbärileikkaitanne iččie, sit myö otammo meijän tyttären da lähtemmö.» 18Emmorale da Sihemale, Emmoran poijale, roittih mieldy myö nämä sanat. 19Sihem ei hätkekse lykännyh sidä ruaduo, sikse gu suvaičči Juakoin tytärdy. Sihem oli kaikis enämbäl kunnivoitettavu oman tuatan rovus.
20Emmor da Sihem mendih linnan vorotoin luo da sanottih linnan rahvahale: 21«Nämmä rahvas tahtotah eliä rauhas meijänke. Anna hyö eletäh mual da liikutah vällästi. Mua on avvoi heijän ies. Myö rubiemmo ottamah heijän tyttärii ičele mučoikse da andamah heile miehele meijän tyttärii. 22Äski sit nämmä rahvas ollah valmehet elämäh meijänke da olemah yhtenny rahvahannu, gu meilgi roittaneh ymbärileikatut kai miespuolizet rahvas, muga kui hyö. 23Eigo meijän roija heijän karjat, heijän elot da kai žiivatat heijän? Gu myö luadinemmo heidy myö, hyö ruvetah elämäh meijänke.» 24Vorotois astujat rahvas kuultih Emmoran da Siheman sanat, i kai miehet oli ymbärileikattu.
25A kolmandeššu päivänny, konzu hyö viruttih vie voimattominnu, Simeon da Leevii, Dinan vellet, Juakoin poijat otettih miekat, varuamattah mendih linnah da tapettih kaikkii linnan miehii. 26Hyö tapettih Emmoran dai Siheman, otettih Dina Siheman kois i lähtiettih. 27Juakoin poijat tuldih tapettuloin luo, kiškottih linnu, sikse gu [Dina,] heijän sizär, oli huijattu. 28Hyö otettih lambahat, kozat, lehmät, oslat, otettih kai, midä löyttih linnas da pellol, 29otettih kai eläjien elot, otettih kai heijän lapset, otettih heijän akat, kiškottih kai, midä oli [linnas dai] kodilois.
30Juakoi sanoi Simeonale da Leeviele: «Työ toitto minule suuren pahuon. Työ luajiitto minuu kaikkien tämän muan eläjien, hananeiloin dai ferezeilöin, vihattavakse. Minul on vähä rahvastu, a hyö kerävytäh minule vastah, tapetah minuu dai minun rodu!» 31No Simeon da Leevii vastattih: «Ei sua pidiä meijän sizärdy karguajannu!»

ទើបបានជ្រើសរើសហើយ៖

Enzimäine Moisein kirju 34: LIVVI

គំនូស​ចំណាំ

ចែក​រំលែក

ចម្លង

None

ចង់ឱ្យគំនូសពណ៌ដែលបានរក្សាទុករបស់អ្នក មាននៅលើគ្រប់ឧបករណ៍ទាំងអស់មែនទេ? ចុះឈ្មោះប្រើ ឬចុះឈ្មោះចូល